Maikuus on lähenemas rahvusvaheline muuseumipäev, eriline sündmus, mis on tekitanud elava huvi elektrijalgratta ajaloo vastu. Vaatame üle selle tähelepanuväärse teekonna patendist industrialiseerimiseni. Kuigi see artikkel on pikk, keskendume põhipunktidele ja juhime teid läbi elektrijalgratta arendamise iga olulise etapi.
1885. aastal oli Ogden Bolton teerajajaks otseveo-taga-rummuga elektrijalgrattale ja patenteeris edukalt aku-toitega jalgratta, mis tähistas innovatsiooni algust elektrijalgrataste valdkonnas.
20. sajandi vahetusel saavutas elektrijalgrattaväli märkimisväärse arengu. Mathew J. Steffens patenteeris edukalt tagaratta ja rihmülekande, tuues uuendusi elektrijalgratta jõuülekandesse. Samal ajal esitas John Schnepf patendi rull--tüüpi taga-tagarataste hõõrdejõuga-veoga elektrijalgrattale, mis arendab elektrijalgratta tehnoloogiat edasi.
Need patendid on tõeliselt tähelepanuväärsed ja mängisid olulist rolli järgmistel aastakümnetel. Näiteks Mathew J. Steffensi patenti tagaratta ja rihmülekande kohta kasutati laialdaselt rullnokkade pidurisüsteemides, samas kui John Schnepfi patent „rulli-tüüpi-tagaratta hõõrdejõu-ajamiga elektrijalgrattale“ edendas generaatorivalgustuse ja jõuülekandesüsteemide arendamist. 20. sajandi keskel töötas Jesse D. Tucker edukalt välja esimese patenteeritud vabakäigumootori, mis pani tugeva aluse edasistele uuendustele elektrijalgrataste tehnoloogias.
